Loodusõpetus 7. klass

Inimene uurib loodust

• Loodusõpetuse koht teiste loodusainete hulgas. Loodusteadused ja tehnoloogia.
• Teaduslik meetod. Uurimuse etapid. Vaatlus ja katse.
• Keha. Kehade omadusi.
• Mõõtmine loodusteadustes, mõõteriistad, mõõteühikud, mõõtmistulemuse usaldusväärsus. Mõõtemääramatus.
• Pikkuse, pindala ja ruumala mõõtmine. Mass ja kaalumine.
• Andmete graafiline esitamine.
  • Koostöö:
    • Bioloogia: loodusteadusliku meetodi etapid ja rakendamine. Loodusteadusliku uurimuse planeerimine.
    • Tehnoloogia: pikkuse (jt füüsikaliste suuruste) mõõtmine, mõõtmistulemuse (näidu) lugemine.
    • Geograafia: vahemaade mõõtmine looduses sammupaari abil
    • Matemaatika: Matemaatikas käsitletakse I õppeveerandil naturaalarvulise astendajaga astet, kümne astmeid, suurte arvude kirjutamist kümne astmete abil, täpseid ja ligikaudseid arve ning arvutustulemuste otstarbekohast ümardamist.
    • Loodusõpetuses kasutatakse pindala- ja ruumalaühikute teisendamisel arvu 10, 100, 1000 astendamist (ruut ja kuup). Loodusõpetuses kasutatakse mõõtmistulemuste esitamisel mõõtemääramatust (mõõtmisviga) ja mõõtmistulemuste ümardamisel lähtutakse mõõtemääramatusest.
• Praktilised tööd (õpetaja valib nende seast antud klassile sobivad):
  • pikkuse mõõtmine (sh sammupaari pikkuse mõõtmine, vahemaa määramine sammupaari abil);
  • korrapärase kujuga keha pindala ja ruumala määramine mõõtmiste ja arvutuste kaudu;
  • mittekorrapärase kujuga keha pindala määramine ühikruudu meetodil;
  • mõõtenõu gradueerimine;
  • mittekorrapärase kujuga keha ruumala määramine sukeldusmeetodil;
  • kaalumine (massi mõõtmine).
• Põhimõisted: mõõtmine, mõõtühik, mõõteriist, füüsikaline suurus, pikkus, pindala, ruumala, mass, loendamine.
• Õpitulemused
  • mõistab loodusteaduste ja tehnoloogia tähtsust igapäevaelus;
  • eristab teaduslikke teadmisi mitteteaduslikest teadmistest;
  • kirjeldab kehade omadusi nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt;
  • mõõdab või määrab keha pikkust, pindala, ruumala, massi;
  • seostab õpitava loodusõpetuses varem omandatud teadmiste ja oskustega.

Ainete ja kehade mitmekesisus

• Ainete ja kehade koostis: aatom, molekul, rakk. Erinevad mudelid.
• Ained koosnevad osakestest. Aatomi ja aatomituuma ehitus (üldistavalt).
• Keemiline element, perioodilisuse tabel. Liht- ja liitained, nende valemid (vesinik, hapnik, süsinik, vesi, süsihappegaas). Keemiliste elementide levik.
• Aine olekud, sulamis- ja keemistemperatuur. Sulamine ja tahkumine. Aurumine ja kondenseerumine.
• Aine tihedus.
• Puhtad ained ja segud, materjalid ja lahused.
• Segust (sh lahusest) ainete eraldamine. Laborinõudega ja ohutusnõuetega tutvumine.
• soolajärve tekkimise klimaatilised tingimused.
  • Koostöö:
    • Bioloogia: rakk
• Praktilised tööd (õpetaja valib nende seast antud klassile sobivad):
  • molekulimudelite koostamine
  • soojuse kulumine aine sulamiseks ja aurumiseks;
  • aine sulamistemperatuuri määramine;
  • aine/materjali/keha tiheduse määramine;
  • lahuse valmistamine;
  • etteantud segu lahutamine koostisosadeks, kasutades setitamist, nõrutamist, filtrimist, aurustamist, destilleerimist; erineva soolasisaldusega lahuste omaduste uurimine (tihedus, jäätumistemperatuur), tulemuste analüüs (graafikute tõlgendamine) ning leitud seoste rakendamine (soolase vee külmumistemperatuur, kehade ujuvus).
• Põhimõisted: aatom, aatomituum, elektronkate, molekul, puhas aine, segu, lahus, tihedus, liit- ja lihtaine, mineraalid, kivimid, loodusteaduslik mudel.
• Õpitulemused
  • teab, et kõik ained koosnevad osakestest: aatomitest või molekulidest, ning molekulid koosnevad aatomitest;
  • teab vesiniku, hapniku ja süsiniku sümboleid, samuti nende lihtainete, vee ja süsihappegaasi valemeid;
  • oskab valmistada lahust, toob näiteid lahustuvate ainete ja lahuste kohta ning selgitab lahuste tähtsust looduses;
  • lahutab segu, kasutades kohaseid meetodeid;
  • teab, et puhastel ainetel on kindlad omadused;
  • eristab aineid nende omaduste (värvus, tihedus, sulamis- ja keemistemperatuur või soojusjuhtivus) põhjal;
  • mõistab mudelite tähtsust, valib konkreetse nähtuse selgitamiseks sobiva mudeli;
  • põhjendab aineosakeste vastastikmõjuga tahkiste kuju säilivust ja kõvadust, vedelike voolavust ning gaaside lenduvust.

Loodusnähtused

• Nähtus. Füüsikalised, keemilised ja bioloogilised nähtused. Nähtuse kvantitatiivne kirjeldamine.
• Liikumine ja kiirus. Jõud ja keha liikumine.
• Graafik st - teljestikus.
• Raskusjõu ja massi seos.
• Põhjuse-tagajärje seos ja selle esitamine graafikul.
• Võrdeline sõltuvus matemaatikas (y=ax) ja loodusteadustes (F=mg).
• Dünamomeetri tööpõhimõte: vedru pikenemise ja jõu võrdelisus.
• Näiteid liikumise ja raskusjõuga seotud nähtuste kohta.
• Energia. Energia liigid. Energia ülekandumine ja muundumine.
• Aineosakeste soojusliikumise ja temperatuuri seos. Soojusülekande liigid: soojusjuhtivus, konvektsioon, soojuskiirgus. Soojusjuhtivus, head ning halvad soojusjuhid meie ümber ja meie sees. Soojusülekanne looduses ja inimtegevuses.
• Keemiline reaktsioon. Organismide kasv ja areng. Matemaatika: teema võimaldab rakendada ajalise kooskõla põhimõtet ja lõimida matemaatikas õpitavat võrdelist seost ja loodusõpetuses õpitavat võrdelist sõltuvust.
  • Koostöö:
    • Tehnoloogia: dünamomeetri mudeli valmistamine.
    • Geograafia: konvektsioon atmosfääris ja Maa sisemuses – laamtektoonika alus. Päikesekiirgus ja maapinna ning õhu temperatuuri muutus ööpäeva kestel.
    • Bioloogia: fotosüntees
• Praktilised tööd (õpetaja valib nende seast antud klassile sobivad):
  • keha keskmise kiiruse määramine;
  • dünamomeetri gradueerimine;
  • raskusjõu ja massi seose uurimine;
  • soojuse eraldumine põlemisel;
  • energia ülekanne – erinevate materjalide soojenemise ja jahtumise graafiline kujutamine;
  • vee soojenemise uurimine;
  • udu ja härmatise tekke uurimine;
  • hingamine ja fotosüntees – CO2 ja O2 mõõtmine digitaalsete andmekogujatega.
• Põhimõisted: energia, mehaaniline liikumine, trajektoor, tee pikkus, aeg, kiirus, keemiline reaktsioon, põlemine, hingamine, kõdunemine, fotosüntees.
• Õpitulemused
  • eristab füüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi nähtusi, selgitab nendevahelisi seoseid;
  • mõõdab keha kiirust ja läbitud teepikkust;
  • toob näiteid liikumise kohta elus- ja eluta looduses;
  • toob näiteid igapäevaelust, kuidas energia muundub või muundatakse ühest liigist teise;
  • liigitab erinevaid materjale soojusjuhtivuse põhjal ning seostab materjalide soojusjuhtivust nende kasutusaladega;
  • seostab vee olekute muutused erinevate sademetega (vihm, lumi, kaste, udu, härmatis);
  • selgitab fotosünteesi, hingamise ja põlemise näitel, et keemilistes reaktsioonides võib eralduda või neelduda energiat;
  • selgitab füüsikaliste tegurite (soojus, valgus, niiskus) mõju elusorganismide kasvule ja arengule.

Elus ja eluta looduse seos

• Inimene uurib ökosüsteeme.
• Süsinikuringe ökosüsteemides. Kohastumine füüsikalis-keemiliste tingimustega/ elukeskkonnaga. Inimtegevus, tehnoloogia ja looduslik tasakaal. Energia tarbimine ja materjalide taaskasutamine.
  • Koostöö:
    • Bioloogia: loomade kohastumused püsiva kehatemperatuuri tagamisel, taimede kohastumused levikuks.
• Praktilised tööd (õpetaja valib nende seast antud klassile sobivad):
  • süsinikuringe uurimine puu ja puidu näitel, sh puu vanuse määramine aastarõngaste järgi;
  • kodu või kooliümbruse ökosüsteemide ja pinnamoe uurimine satelliitpiltide abi;
  • füüsikalis-keemiliste keskkonnatingimuste mõju uurimine lihtsamate loodusteaduslike mudelite abil, sh kasvuhooneefekti simuleerimine;
  • taimede ja loomade kohastumuslike muutuste uurimine veebimaterjalide põhjal;
  • ühe toote (näiteks paberi) ringluse uurimine toorainest kuni taaskasutuseni;
  • toote valmistamine taaskasutatavatest materjalidest;
  • pere ökoloogilise jalajälje arvutamine ja analüüs.
• Põhimõisted: süsinikuringe, kohanemine ja kohastumine, kasvuhooneefekt.
• Õpitulemused
  • kirjeldab elusa ja eluta looduse vahelisi seoseid süsinikuringe näitel;
  • põhjendab energiasäästu vajadust;
  • seostab kohastumisi füüsikaliste ja keemiliste keskkonnatingimustega;
  • esitab ideid materjalide taaskasutamiseks;
  • analüüsib enda tegevuse võimalikku keskkonnamõju, ökoloogilist jalajälge.